UUED vedajad laevaliinidel

Parvlaevapiletid ja info Rohuküla-Heltermaa ja Virtsu-Kuivastu liinile saadaval www.praamid.ee, Triigi-Sõru, Sviby-Rohuküla ja Ruhnu liinidele www.veeteed.com.

Väinaliikluse ajalugu

Eesti meresõidu ajaloo algus kaob aastatuhandete taha. Muinasajal kasutati meresõiduks enamasti tervikpuust õõnestatud paate. Meresõit avardus tunduvalt pärast purje kasutuselevõtmist ilmselt meie ajaarvamise esimese aastatuhande keskel ja hoogustus veelgi esimese ja teise aastatuhande vahetusel. Eriti kiiresti hakkas meresõit arenema pärast Eesti alade ühendamist Tsaari– Venemaaga 1710. aastal.

Kõik tolleaegsed mereseadused ja –korraldused võttis kokku 1781. aasta 25. juunil maksma hakanud “Kaubandusliku laevasõidu seadus”, mis kehtis veel ka 19. sajandil.

Kuna Saaremaa on olnud väga erinevate valitsejate võimu all, siis sellest tulenevalt on Saaremaa ja mandrivahelise liikluse korraldajadki olnud erinevad.

Organiseeritud laevaliiklus saarte ja mandri vahel sai alguse 19. sajandil. Kuni 1855. aastani oli liiklus Suures väinas riigi käes, siis anti see üle Saaremaa Rüütelkonnale. 1869 aastast tegelesid liikluse korraldamisega mõisad – Muhu Suuremõis ja Tumala mõis. Mõisad rentisid välja mitmesuguseid teenuste osutamise võimalusi, s.h. Kuivastu Kõrtsi, kus oli reisijatel võimalus süüa ja magada.

Reisijail, kes tänapäeval soovivad sõita Saaremaale või sealt tagasi “suurele maale”, on valida mitmesuguseid laevu ja sõidukeid. Vanal ajal käis aga liikumine ainult mööda üht teed. Nimelt tulid saarlased maad mööda hobustega Orissaarde, kust reisijad viidi ühes hobuste ja vankritega sellekohase purjepaadiga üle Väikese Väina Vahtnasse, siis sõideti mööda teed üle Muhu saare; kust nad siis teise sarnase purjepaadiga hobuste ja vankritega viidi Kuivastust üle Suure Väina Virtsu. Sellised omapärased Väinameres sõitnud laevad, millega veeti reisijaid üle Suure ja Väikese väina, olid “väina uisud”. Uisud toimetasid ka postivedu.

“Väina uisud” olid kohapeal ehitatud ühemastilised tekita purjelaevad. Vaikse ilmaga ja vastutuule korral kasutati aere. Meeskond oli seitsmeliikmeline. Uisku mahtus mitu hobust vankritega ja peale selle veel kariloomi. Reisijatele oli ahtris kõrgem platvorm. Üks uisk seisis harilikult Virtsus ja teine Kuivastus. “Uisu” kutsumiseks Kuivastust Virtsu või ümberpöördult, kasutati kaldal süüdatud õlgi.

Uisk käis harilikult üle väina korra päevas, vajaduse korral aga sagedamini. Iga reisija maksis üleviimise eest 5 kopikat. Kui reisijaid ei olnud küllalt, siis tehti ekstrareis väikese paadi – luubiga. Luubi reis maksis 3 rubla.

Uisu retked üle Väikese väina lõppesid 1895. aastal pärast tammi ehitamist. Üle Suure väina sõitsid need laevad kuni esimese maailmasõjani.

Hiiumaa ja mandri vahet peeti vanasti ühendust purjepaatidega. Veeti posti ja võeti paati ka piiratud arvul reisijaid. Sõidukiirus olenes ilmast. Tuuletuses tuli kasutada aere. Selline olukord kestis 19.sajandi lõpuni, mil Hiiumaa mõisnike laevaühing ostis Heltermaa- Haapsalu liinile aurupaadi “Progress”. Kuna laev oli väike ja nõrk, osteti mõne aja pärast Rootsist samatüübiline mõnevõrra suurem aurik, samuti nimega “Progress”, kes võttis ka Muhu väinas laevadelt reisijaid Haapsallu viimiseks. 1910 aastal osteti sellele lisaks Hiiu- Kärdla Kalevivabriku poolt Taanist reisijate- ja kaubaaurik “Grenen”. Peale Heltermaa – Haapsalu pidas see laev vahel ka ühendust Kärdla-Tallinn liinil.

Esimene aurulaev Saaremaa ja mandri vahele, nimega “Suvortsov” muretseti 1902. aastal, osaliselt riigi finantseerimisel. I Maailmasõja ajal läks liikluse korraldamine tagasi riigi kätte. Laev “Suvortsov” läks samuti riigi omandusse. Meremeeste töölepingud olid sõlmitud riigiga kuni 1920. a–ni, ehk Eesti Vabariigi ajani.

Eesti Vabariigi alguses korraldas meresõitu Mereasjanduse Peavalitsus, mis moodustati mitmetest ametitest 1920. aastal ja 1929. aastal nimetati ümber Veeteede Valitsuseks ja 1938. aastal omakorda Veeteede Talituseks.

Riik andis laevaliikluse rendile, sõlmides kontsessioonilepingu. Kuni 1930. aastani korraldas liiklust saarte ja mandri vahel Balti Päästeselts (asutatud 1888), kes oli kahekümnendate aastate algul teiseks suuremaks laevaomanikuks Eestis. Siis tuli liinile teine korraldaja Gustav Sergo, kompaniiga “G.Sergo & CO”, kes tõi ühe laeva Saaremaa ja teise Hiiumaa liinile. Tekkis konkurents, mille tulemusel hinnad langesid 75 sendilt 15 sendile. Sergo tegi Kuivastu liinil kampaania, mille käigus pakuti üks pott tasuta õlut reisijatele. Selle tulemusel kliendid ei kasutanud enam Balti Päästeseltsi teenuseid ja see pankrotistus 1938. aastal.

Sergo muretses laeva “Polaris”, mis hiljem nimetati ümber “Viireks”. Ta ostis ära ka kõik rannaliikluse laevad ja korraldas liiklust kuni 1940. aastani, kui toimus natsionaliseerimine. Kogu laevaelu (sealhulgas remontide korraldamine) oli kaptenite korraldada, pileteid müüsid ja laevu prahtisid agendid. Sergol oli kaldapersonaliks vaid neli töötajat. Raha laevaliikluse korraldamiseks laenas ta riigilt, sest see oli tollal väga soodus.

Peale Nõukogude Liidu okupatsiooni oli Gustav Sergo sunnitud andma oma firma üle anastajatele, ta teenis seejärel leiba purjede õmblemisega, kuni küüditati Venemaale.

Alates 1940. aastast oli laevaliikluse korraldamine taas riigi käes. Peale II Maailmasõda sõitsid laevad Eesti Riikliku Merelaevanduse omanduses. Omapärased olid parvlaevad nr 1, 2 ja 3. Peale sõda jäi neist kasutusele vaid nr 1, mis sõitis 1958. aastani. See parvlaev kujutas endast kaht pontooni, mis olid ühendatud sillaga. Ahtris asusid roolikamber ja neli masinat. Vaatamata primitiivsele ehitusele, aitas see laev aastaid saarlastel mandriga ühendust pidada, ehkki ainult ilusa ilmaga. Sõite alustas ta 1946. aastal mandri ja Hiiumaa vahel. Hiljem jäi parvlaev nr 1 sõitma koos mootorlaevaga “Merkuri” Virtsu- Kuivastu vahel, kuna Rohuküla –Heltermaa liinil sõitsid parvlaevad “Kuivastu” ja aurik “Gustav”.

Eesti NSV rahvamajandusele oli väga tähtis hea ühendus saartega. Pärastsõjaaegsed vanad praamid ei suutnud rahuldada üha kasvavat transpordivajadust üle väina. Ühenduse pidamiseks saartega võeti 1956. aastal kasutusele uued suuremad Leningradis ehitatud parvlaevad “Sõprus”, “Viimsi”, “Suurupi” ja “Severodvinsk”. Kuid külmadel talvedel, kui Väinameri kattus jääga, ei suutnud ka need ühendust hoida. Uued ja võimsad Leningradi laevainseneride poolt projekteeritud jääkindlad parvlaevad mandri ja Saaremaa vahel ühenduse pidamiseks ehitasid Riia laevaehitajad. Laevad kandsid nimesid “Tehumardi” (1973) ja “Koguva” (1979).

Vormsi saarega oli ühenduse pidamine seni olnud küllaltki juhuslik. 1975. aasta detsembrist hakkas saare ja mandri vahel kurseerima Volgogradis ehitatud parvlaev “Vormsi”, mis võttis peale kuni 12 autot ja 85 inimest.

Veelgi suuremahulisemad ja reisijate jaoks mugavamad laid-tüüpi parvlaevad “Vohilaid”(1983), “Harilaid”(1985)ja “Kõrgelaid”(1987) ehitati samuti Riias, need laevad võtsid juba peale 35 sõiduautot. “Harilaid” ja “Kõrgelaid” sõidavad Virtsu-Kuivastu ja Rohuküla –Heltermaa liinidel siiani. Laid-tüüpi laevadele oli tüüpiliseks omaduseks see, et nad olid ehitatud raskeveokite ja sõjatehnika vedamiseks ning reisijatele mõeldud ruumide mugavused olid minimaalsed.

Ainuke väljaspool Nõukogude Liitu ehitatud parvlaev oli “Hiiumaa” , mis on ehitatud 1966. aastal Norras ja erines teistest laevadest tunduvalt oma reisijatesalongi mugavuse poolest. Ta oli ehitatud siiski reisijate vedamiseks, mitte nõukogudeaegsetele raskeveokitele. “Hiiumaa” on seni sõidukõlblik laev ja teeb vajadusel reise Rohuküla- Heltermaa liinil.

Alates oktoobrist, 1994 anti parvlaevaliikluse opereerimine Väinameres erafirma kätte ja liiklust hakkas korraldama AS Saaremaa Laevakompanii.

1997. aastal toodi Kuivastu-Virtsu liinile esimene suur parvlaev Regula, millega algas täiesti uus etapp parvlaevaliikluses - tegutsemine reisijate ülesõidutingimuste ja -mugavuse parandamise nimel. Peale seda tõi Saaremaa Laevakompanii järgnevatel aastatel liinidele veel neli suurt parvlaeva: Ofelia, Scania, Viire ja St.Ola, millised kõik on oluliselt parandanud üleveo kvaliteeti. Kapitaalremondi tegid läbi ka nõukogudeaegsed parvlaevad Koguva, Kõrgelaid ja Hiiumaa ning reisitingimused nendelgi laevadel on võrreldavad suurte laevadega.

2006. oktoobrist alustas opereerimist Rohuküla - Heltermaa, Kuivastu - Virtsu ja Triigi - Sõru parvlaevaliinidel avaliku liiniveo konkursid võitnud AS Saaremaa Laevakompanii tütarettevõte Väinamere Liinid OÜ.

Uus ajastu Väinamere laevaliikluse ja Saaremaa Laevakompanii ajaloos sai alguse 24. augustil 2007, mil SLK ja ettevõtte finantspartnerid sõlmisid AS-iga Fiskerstrand BLRT kokkuleppe kolme uue parvlaeva ehituseks. Kolme laeva korpused pandi kokku Klaipedas, JSC Western Shipyard laevatehases (Vakarų laivų gamykla). Pärast korpuste valmimist pukseeriti laevad Norrasse, Fiskerstrand BLRT AS laevatehasesse, kus toimusid elektritööd, seadmestiku paigaldus ning laevade sisustamine. Uued parvlaevad Muhumaa (märts 2010), Saaremaa (juuni 2010) ja Hiiumaa (mai 2011) teenindavad Rohuküla – Heltermaa ning Kuivastu –Virtsu parvlaevaliine. Igaüks neist mahutab 160 sõiduautot ja kuni 600 reisijat. Laevad on ca 97 m pikad, 18 m laiad, süvisega 4 m.

 
Get Adobe Flash player